Sai reedel Otepääl väikse pundiga omadele kaasaelamas käidud juunioride MM-l, eelkõige vanale klassivennale Artur Palokile(pildil) ning oma vanadele konkurentidele suusarajalt. Üllatuseks oli seal palju rohkem rahvast, kui ma aimasin, nii et ei pidanud üldsegi mitte seal ainsatena karjuma (kiljuma?!). Jess!
Meeleolu oli raja ääres päris võimas, sarnaselt MK-le ergutati ikka kõiki, vaatamata riigile. Omadele elati veel eriti võimsalt kaasa ja eriti just Arturile. Kohtunikud isegi pidid meid ja ka ta teisi fänne natuke korrale kutsuma, aga õnneks lahenes asi mõistlikult, kohtunik andis alla ja lasi meil oma karjumised ära karjuda :)
Kahjuks ei läinud Arturil just kõige paremini. Vahetult pärast seda, kui treener talle teatas, et on kindel edasipääseja, suutis ta õnnetult laskumisel kukkuda.. Nojah, polnud seekord tema päev, peab järgmist aastat ootama. Ja samuti oli ka Adeelega, jama, ka temal suutsime jalad nõrgaks karjuda :(
Õnneks päästsid Eesti au ära 2 teist meie koondislast, sai vähemalt kellelegi poolfinaalides kaasa elada:)


Pärast sprindivõistlusi panime ka ise suusad alla ja suundusime Tartu Maratoni rajale. Igati tore päev! :)