Juba ette oli teada, et nädalavahetus teotab tulla raske, sest maht tahab hetkel hädasti tegemist! Lisaks veel need super ilusad ja palavad ilmad. Igaljuhul saigi nüüd Lätti mindud kerge väsimuse pealt.
Enne sprinti ei olnud mingit võistluse tunnet, rääkimata sellest, et peaks kohe-kohe maksiga jooksma hakkama. Õnneks jooksmine erilist probleemi siiski ei valmistanudki, jõudu nagu isegi oli, aint et kaarti ei jõudnud nii kiirelt lugeda. Essad kaks punkti tulidki pool koba peale kätte, lisaks tuli veel seisakuid sisse. Sellest siiski piisas, et eesstartinud kiire jooksja Laura Nimante kinni püüda. Edasi kuni 9ndani läks kõik ilusti ja tempokalt. 10ndasse suundudes aga pidasin punkti keerulisemaks kui see tegelikkuses oli. Kindluse mõttes vaatasin veel legendilt üle punkti täpse asukoha - sisenurk. Niisiis nähes, et Laura läks otse punktile peale, jäin endale kindlaks ning asusin ümber kindluse jooksma. Jaaaa, sain tõusutrenni teha! Igaljuhul, kui olin juba viimasele punktile päris lähedale jõudnud, tundus asi ikka maru imelikuna, sest meenus, et enne starti küll kedagi võistluskeskuses jooksmas näha ei olnud.. Niisiis peatusin ja otsustasin kaarti vähe põhjalikumalt uurida.. Pärast päris pikka seisakut pidin suunda 180 kraadi muutma ning tõdema, et punktirõngas oli tõesti natuke siiski väljapoole müüri nihutatud. DEEEEEEM. 3min läks nagu niuhti. Edasi läks orienteerumine veel müstilisemaks ning jõud kadus ka järsku, ilmselt mängisid kuumus ja päike ka suurt rolli, sest järsku tekkis olukord, kus kogu informatsioon, mida enda ümber nägin, lihtsalt ei jõudnud enam mulle pärale. Tulemuseks katkestus. Viimati juhtus sedasi minu mäletamist mööda võistlusel, kus jooksin tugiraja asemel aasta vanematega ning jäin oma orienteerumisoskustega metsas jänni. Vend juba hoiatas, et see võib harjumuseks saada, aga loodan, et pigem oli see võistlus heaks õppetunniks.
Jaa, oli häbi!
Foto: Dace Buza
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar