Endiselt väga kõva võistlus ja aina paremaks läheb! Kuigi Mohedi jõudes sadas ning järgmised 2 päeva jätkus samas vaimus, olid emotsioonid endiselt laes! Saime ainult rõõmsad olla, et seegi kord endale põrandamajutuse orgunnisime :) Õnneks läksid ilmad alates teise võistluspäeva õhtust ilusaks, lausa palavaks, seega kes neid vihmaseid hetki ikka enam mäletab ;)
Võistlusest rääkides, siis vähemalt algas see paljulubavalt. Esimesel päeval ehmusin lausa ära, et mismõtttttes nii ees, sest eelmine aasta võisin ma ainult sellisest kohast unistada. Kruvisin ootused kõrgele, nii endal kui ka kaasaelajatel. Lisaks sai juba klubikaaslastega sügisel toimuva SM teate vahetusi jagatud. Kõik 3 tüdrukut siiski top 12 sees, naaaais! Ilmselt sõltubki sügisel kõik minust, kui suudan teha oma jooksu, siis oleks ilmselt medal kah kaelas.
Edasi läks aga minulikult, ehk siis kehvasti. Ilmselgelt Rootsis see taktika ei tööta, et jooksen punktipiirkonda ära ja siis guugeldan veids, et punkt kätte saada. Igaljuhul juhtus nii, et alati, kui olin punktile juba niiiiii lähedel, tegin mingi imeliku kannapöörde ja palju palju viga või siis lihtsalt kaldusin kuhugi võssi ära. Okk, seekord see 1:15000-le kaart oli ka natuke liiga palju, tõesti ei suutnud end seal kribus paika saada.
Seega kui 4ndal päeval anti kätte 1:10 000-le kaart ja distantsiks oli lühirada, sujus taas orienteerumine märksa paremini. Mõned väiksed vead tulid , aga vähemalt ei tekkinud kordagi küsimust, et "KUS K***T MA NÜÜD OLEN?!?!" . Seega, olin oma tegemistega terve raja vältel kursis, mitte nagu teistel päevadel, kus lihtsalt suutsin vahepeal ära unustada oma asukoha ning siis ringi joosta ja nuputada, kuhu ma nüüd sattusin. Mõistus pole oma teha.. 
Ning viies päev, oeee, see oli võitlus iseendaga. Siis hakkas juba ka väsimus tunda andma ning kui suutsin teha ühe punktiga pea 10min viga, siis oli kange tahtmine käega lüüa ja mustikaid/vaarikaid sööma hakata. Energia oli otsas, tahtmine oli otsas, mõistus oli otsas. Liiga palav ilm järjekordselt.
Ühesõnaga, keskendumine pole just mu tugevaim külg, kui selle korda saaks, siis ilmselt tuleks ka tulemusi. Ega see normaalne ole, et lambist kaob järg ära kohas, kus sa veel mõni hetk tagasi täpselt oma asukohta teadsid.. Noja, vähemalt tuli hiljem kaardianalüüsi tehes meelde, kus mis miks oli.
Eniveiii, lõpp hea kõik hea. Ehk siis kui viienda etapi lõpus oli seis 2:3 minu kahjuks, siis pärast 6ndat etappi oli seis viigis, 3:3 :D
klubikaaslastega segast, jees
Pildid: Tomi Närva ja Otto Loukkalahti
Pilt: Marili
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar