Finnspring

Reede õhtul pakkisin asjad ja läksin õele Tallinnasse külla. Oli tore õhtu, päris väsitav ka. Ja need pisikesed rõõmurullid muutuvad iga korraga aina vahvamateks, positiivne laeng tuli jälle!

Aga laupäeva hommik algas varakult. Kell 5.50 oli äratus, kiired toimetud, puder sisse ja siis Tarmo viskas sadamasse ära. Ees ootas sõit Soome. Jõudsime võistluskeskusesse päris varakult. Minu start oli alles 14.03, seega sai pikalt jokutatud võistluskeskuses. Lõpuks kui soojeduse aeg kätte jõudis, oli enesetunne isegi täitsa ok, joosta justkui jõudis ja tunne oli hea. Aga kui start käis, siis muutus kõik. Muda sees K-punkti joostes juba käis peas kerge error läbi, et mis toimub. Mingi imelik tunne tuli sisse. Okei, võtsin rahulikult, kaldusin täiesti vale pätsikese otsa, ebakindlus suurenes, aga punkti ma kätte sain. Edasi pikk etapp. Olin kahe vahel, otse või siis paremalt ümber tippude. Lõpptulemus oli selline, et suutsin kõik tipud vallutada ja siis veel ka paremale ära kalduda ning päris mitmest kaljust alla hüpata, libistada, üks neist oli veel päris kõrge (niiet kaardil on täitsa õigesti märgitud:D). Pika pusimise peale sain end paika ja siis polnud enam muud varianti, kui otse punkti suunas liikuda. Vahele jäi suuur väga märg, jäine ja kohati justkui põhjatu soo. Jube. Aga üle ma sealt sain, endal jalad täiesti külmunud. Punktipiirkonnas suutsin muidugi veel väikse vea teha. 8min läks kiirelt. Järgmisesse punkti minnes jäi jälle see suur kole soo risti etapi vahele. Seekord otsustasin minna ringiga mööda sellest. Lõpuks üks õige otsus ka! 4. punkt kujunes jälle katastroofiks. Selleks ajaks oli enesetunne ka juba täitsa halb, mingi kahtlane tunne, mida lihtsalt ei oska kirjeldada. Aga okei, lihtsalt tahtsin finishisse jõuda ja punkti pikale päevale panna. Aga eiiii, poolel etapil kadus järg täiesti ära, aru ei saanud midagi, jooksin ringi, seisin, jooksin, seisin veel rohkem, kõndisin, seisin, no ei saanud aru. Nägin Kristot, tal ka paremini polnud läinud. No mis seal ikka, seisin veel ja lõpuks kui end paika sain, oli teine 8min viga kirjas. Edasi kulges jooks rahulikumalt, emotsioonitult. 9nda, 10nda ja 12ndaga suutsin veel lisakaotust koguda. See jooks oli ikka uskumatuuuu. Pärast jooksu ei osanud kuidagi kommenteerida ka, miks nii juhtus. Organism oli väsinud, mõte ei töötanud, kõik oli pahasti. Lootsin vaid, et kui järgmine päev teates esimest vahetust saan joosta, et siis loksub kõik ise paika, motivatsioonipuudust ei tohiks olla, keskendumisega probleeme ka ei tohiks tekkida, maastik pidi ka parem olema. Nojahh, jäin järgmist päeva ootama.

Sellised punktid siis seekord

N21A Tulemused

Pühapäev. 
Hommikul kuue ajal ärkan selle peale, et kuidagi raske on olla. Halb? pea valutab? Süda paha? mis toimuuub? Pikutan edasi, pool tundi hiljem tunnen, et pean tõusma. Oiii see oli raske, lisaks oli külm ka veel. Otsisin riideid selga ja siis juba tunnen, et enam ei kannata, söök lihtsalt ei püsi enam sees. Lisaks kõhus keeras, püsti seista oli raske, kõndida veel hullem. Kõhugripp? Lihtsalt organism ütles üles? Täitsa võimalik, et mul oli juba varem mingi haiguseuss sees, lihtsalt oskas end hästi peita. Nojahh, igaljuhul selge oli see, et võistlejat minust sel päeval polnud. Edasi oli küsimus, et kas lähen võistluseid vaatama või jään ööbimispaika. Kuna mul oli püsti seismisega ja asjade pakkimisega juba suuuri probleeme, siis jäin. Hommikune jogurt ka ei püsinud sees, toree. Energia oli null. Pea lõhkus otsas ja paremusemärke ei olnud ka pärast 6h möödumist näha. Lõpuks otsusatsin kokku võtta ja enda banaani üles otsida, see on varem ka aidanud. Pressisin mingi pooleteise tunni jooksul selle endale sisse ja oiii näee, vaikselt hakkas elu sisse tulema. Banaan teeb ikka imet! Kella 14 ajal juba sai natuke liikuda ja 16 ajal, kui Lauri ja Tõnis mulle järgi tulid, olin isegi juba selles konditsioonis, et olin võimelina autoga liikuma. Jeiii. Aga pea valutas ikka, päris jõudsalt kohe, valutab ka täna, esmaspäeval veel, aga nüüd on see rohkem tuikamine, ehk siis talutav.

Päris karm päev ja ebaõnnestunud nädalavahetus. Aga eks ma püüan jälle õppust võtta ja järgmine kord rohkem keha kuulata. Lihtsalt nii raske on endale selgeks teha, et puhkus võib vahepeal kasulikum olla. Eks ma siis nüüd puhkan mõne päeva ja endiselt on plaan Tiomilale jõuda! Seal näeb!

Pildid (Võistluste kodukalt)