Ammu ammu

Ma ei kujuta ette ka, kui mitmendat korda olen ma tulnud enda blogi vaatama ja seal valitsevat tühjust silmitsedes ruttu lehekülge vahetanud. Paremal juhul avanud isegi lingi "New Post", veel paremal juhul isegi mõne lause kirja pannud ja siis ikkagi sama targalt sealt eemaldunud. Natuke aega tagasi võtsin vähemalt kätte ja kirjutasin, mis toimus enne MMi, lootuses, et vb on siis kergem ka MMist kirjutada. Tühjagi! Jälle vaatan oma blogi ja ei oska sellega midagi peale hakata. Lihtsalt ei ole nagu millestki kirjutada. Sees on tühi tunne ja endiselt ei kipu sellest rääkima. Nojah, siis ei räägigi :)

Pärast MMi võtsin aja maha. Orienteerumisest ei tahtnud kuuldagi, läksin hoopis Šveitsi mägedesse matkama ning nautisin kõike sellega kaasnevat. Teadsin, et jooksukiirusele mõjub see laastavalt, aga siis ma sellest ei hoolinud. Tegelikult ei hooli ka praegu, kuigi nii kuradi raske on, jalad ei liigu, jõudu on, aga kiirus on kadunud. Mis seal ikka, ongi aega rohkem kaardiga tegeleda. Aga need mäed, need olid lihtsalt SUPER SUPER SUPER ilusad. Isegi valutavad reied, mis üsna kiirelt endast märku hakkasid andma, ei suutnud tuju rikkuda. Ka mitte see, et nt ühel päeval kujunes plaanitud 5h-st matkast 7 tunnine, millest viimased 2h meenutas pigem võidujooksu ajaga, ehk siis rohket rohket jooksmist. Nojah, oli vist naiivne mõelda, et Atsiga võiks ükskõik kui rahulik matk rahulikult kulgeda. Tempo peale ja mineeeeeeeeeeek! Aga mulle sobis, ei ole vaja passida ja jorutada, mida kiiremini liigud, seda rohkem näed. Ja nägime me palju! :)



Schilthorn 2970m

Ilus vaade avanes! :P







Seal all on ausalt kaljukitsed!

Liustikku käisime ka vaatamas

Ja pilvedest said mu lemmikud!



Pärast kuuajalist pausi otsustasin, et lähen ja proovin veel. Koprakarikas. N21E. Teadsin, et kui jooksen 20 klassis, siis kujuneb sellest 3-päevasest võistlusest emotsioonitu matkamine. Huuh, olen otsusega väga rahul! Eesmärk oli võtta asja rahulik, tegeleda kaardiga ja püüda parandada vead, mis mind kuu aega tagasi endaga kaasa tõmbasid ning mu peaaegu murdsid. Esimesed 2 päeva üllatasin end positiivselt - tuleb välja küll! Tegin küll vigasid, aga üle pika aja suutsin vältida orbiidile sattumist. Samas vead olid sellised, mida oleks olnud väga lihtne vältida. Esimene päev oli raja lõpuosas tunda ka väsimust, aga see tulenes sellest, et kõigest paar tundi varem oli lõppenud ligi 2h-ne lasketrenn. 3. päeval tekkis juba pinge, ärevus ning raske oli end kokku võtta. Tulemus oli käes, jooks hakkas lagunema, ootamatud teevalikud, juhtnööridele vastupidine käitumine, liigne enesekindlus, õnne peale minemine, pettumus endas. Teadsin, et olin kõik maha mänginud. Aga näe! Ka teised olid sel päeval hädas. Ja üllatus oli suur, kui mind finishis võitjaks tembeldati. Eii - sellise jooksuga ei saa ju võita!? aga sai. Veel ei ole valmis pinge all jooksmiseks. Vähemalt esimesed 2 päeva suutsin minna starti mõtetega, et võtan asja rahulikult, kontrollin enda jooksu ja siis vaatan, kui palju naistele kaotan. Ma olin elevil, et näha, mis mind ootab ees järgmisel aastal. Konkurents sunnib pingutama, aga kahjuks on 20 klassis see juba väga hõredaks jäänud, kurb :(. Vähemalt loksutas see võistlus peas kõik jälle paika.. Niiet o-radadelt ma kaduda veel ei kavatse! ;)  

Ahjaa, ja gepsuga jooksmine oli ka tore, jällegi midagi uut, uus väljakutse, uus segav faktor. Saan mõtted gepsust eemale või ei.. Valdavalt isegi sain.

Tulemused

Gepsu jälgimine:

1. päev

2. päev

3. päev