Laager Holstre-Pollis

 24-27 jaanuar.

Noniii. Laager on selleks korraks läbi ning valdav enamus osalistest on ka juba koju jõudnud.
Nagu ma eile mainida jõudsin, siis peamiselt oli tegu suusalaagriga, sõidustiiliks otseloomulikult klassika. (Uisustiilis läbitud kilomeetrite lahtris valitseb endiselt ümmargune null, ootan huviga, mitu uisutrenni sel aastal koguneb)

Mõned numbrid ka:
Kokku 11.50h ja 140km, millest 50min sörkimist. 

Peaeesmärgiks oligi mahtu ning suusakilomeetreid koguda, sest viimase kuu aja jooksul olen erinevatel põhjustel pidanud jooksmisega leppima. Siiamaani õnneks on jalad ilusti vastupidanud, peavad ka edaspidi! ;) Sama ei saa muidugi enda käe kohta öelda, sest KUNI laagrini suutis ühe ja sama käe küünarnukk ja õlg vaheldumisi või siis üheskoos vähemalt pärast 5km suusatamist valutama hakata ning nii kulgesid kõik trennid valu trotsides ning enda kannatust proovile pannes - kusjuures tuli hästi välja jälle. Sellest tulenevalt väike õpetus - NB! Ei soovita tagurpidi kiirendusi pargis puude vahel teha!! :D Aga point oli see, et seekord käsi ei valutanud ning sain sõitmist nautida, juhhuuu! Täna matkal kergelt andis tunda, aga see oli minimaalne, pigem oli probleem selles, et kätest oli eelneva kolme päevaga kõik jõud välja imetud ning 3h suusatamist ei tulnduki endam nii kergelt. Aga nüüd saab ju homme puhata!!!

Laagri 3. päeva õhtul oli kavas ka väike võistlus eraldistardist, tüdruktel 3km, poistel 5km. Ma küll ei tea, mis ajaga hetkel minuvanused murdmaasuusatajad neid distantse sõidaks, aga ise olen enda 10.59-ga rahul. Siiski üle mitme talve esimene pikem tempotreening murdmaasuusas ja selle talve esimene intentsiivne treening suuskadel. Muidu olen ikka suusatamist nautinud ja omas tempos tiksunud, tundus juba, et ei oskagi enam mugavustsoonist väljuda. Samas võib öelda, et kindlasti ei suutnud ma anda endast maksimumi, rada sai lihtsalt ennem läbi. Meenutades enda u 5a taguseid murdmaa võistlusi, siis oiii need olid karmid, neid poolel rajal kustumisi oli ikka ohtralt, jube, ei anna võrreldagi eilse enesetundega. Pole ime, et ma ennem ikka kergelt põdesin seda 3km-t. Küll on hea, et ma murdmaasuusatajaks ei hakanud, orienteerumises kangi saamine on ikka hoopis teine tunne (keegi ju ei näe, kui sa kõndima jääd :D ) !

Ilmaga meil ka muidugi vedas, suuskade pidama saamisega probleeme ei tekkinud. Jahh, isegi meie Sikuga saime täitsa ise enda suusad pidama, juhhuuuu! (okei, essa päev Lauri natuke aitas)

Lisaks treenimisele ning Tarvo kahele õhtusele jutuajamisele, testis Lauri ka meie teadmisi seoses Viljandimaaga ning pani proovile ka meie nutikuse. Tunnistan ausalt, mul läks kehvasti! See-eest olen nüüd palju targem! ;)

Ja teate mis, mul pole MITTE ÜHTEGI pilti, mida siia panna. Ise ka imestan!