Kui eelmine aasta ma pigem nautisin seda 63km, siis sel aastal oli kõik vastupidi. Poolteist nädalat enne maratoni jäin haigeks, 4 päeva olin rivist väljas. Kohe kui läks paremaks jätkasin treenimisega, kahjuks ülehindasin ennast ning viimase 6 päevaga ma ilmselt tegin asja ainult hullemaks. Uus semester tõi endaga kaasa hulganisti kõndimist ühest kohast teise (10+km päevas on tavaline), lisaks oli söömine trenni ja loengute vahelt täiesti paigast ära ja nii ma enda nõrka organismi ainult kulutasin. Reedel õnneks puhkasin ning kui laupäeval pärast kahte nädalat taas suusad alla sain, oli pilt üsna kurb. Joostes ei saanud arugi, kui halb seisund oli, ka esimene tõus suusatades tuli lihtsalt, aga see oli ka kõik, edasi tundsin, et organism ei taastu ka pisemast pingutused ära, lisaks käed ja alaselg jõu tegemisest valusad. Tiksusin tunnikese ära, tempo oli hiidaeglane ja enesetunne hiidhalb. Okoo, lootsin et 20h-ga läheb ehk asi paremaks, aga kus sa sellega.
Hommikul kell 5.00 käis äratus. Kiirelt asjad kokku, hommikupuder sisse ja kuue ajal olime juba autos, et ikka Otepääl võimalikult stardi lähedale parklasse saada - saime! Siis 45min autos lebotamist ning tuligi liigutama hakata. Suusad tundusid täitsa okeid olevat - pidasid, mis on minu jaoks muidugi kõige olulisem, libisemine oli nii-ja-naa.
Start oli sel aastal vahelduseks kiire, ei pidanudki kuskil ummikus pikalt-pikalt seisma, mis oli minu jaoks muidugi midagi uut! :) Esimesed kilomeetrid olid mõnusad, alates 9ndast hakkas juba raske. Harimägi venis kuidagi eriti kaua, masendav, eelmine aasta ei pannud tähelegi, kui juba laskumisel olin. Ja kas mul oli tahtmine suusad jalast võtta või jaaa! Ulme, mis mul peas ikka toimus, siuke motivatsioonikõne, et ise ka ei usu ja nii pea 4h jutti. Mida kõike ma endale kokku ei lubanud, heheee :D Lisaks jõuetusele, mis mind piinas, hakkas ka alaselg kohe alguses valutama (arvasin, et need ajad on möödas) ning palju ei möödunud kui ka küünarnukk endast kõvasti märku andis. Viimastel paaristõuke kilomeetritel oli küünarnuki valulävi vist juba ületatud ning täitsa okei oli juba sõita, mis ei tähenda, et õhtul seis sama oleks olnud. Aga see selleks.
Kui Harimäelt alla ära sai, siis läks ju tegelikult rada kergemaks ja enesetunnegi natuke paremaks. 30km-i peal kella vaadates tundus, et sõidan umbes samas rütmis, nagu eelmiselgi aastal ning seadsin kohe eesmärgi, et ükskõikmis, aga eelmise aasta ajale teen ma ära, kasvõi minutiga. Tegelikult olid veel suuremaks motivaatoriks kaasvõistlejad, kes muudkui minust möödusid ja möödusid, samal ajal, kui ise healjuhul 1-2st mööda sain. Ei sealt tagant grupist oli juba emotsionaalselt kergem sõita, siis ju möödusin mina teistets! :) Viimased 16km oli pilk kaugel ees, otsides tõuse, sest käed olid väsinud ja paaristõuked tulid väga raskelt. Samas tõusu nühkides tudnus, nagu vähemalt tehnika oleks säilinud, sest suusa sain ilusti libisema, pidama ja nii mõnestki sai just siis möödutud. Oleks seda tõusu vaid rohkem seal lõpus :P. Finishisse jõudes oli üllatus suur, kui kohta nägin - 1986 (naistest 65.) - ise pakkusin kohaks rohkem nagu midagi 3000-ga. Ja aega parandasin ka u 17min. Kuigi see oli elu raskeim sõit, siis olen ma rahul, et suutsin lõpuni pingutada, sest mul pole vist never nii raske olnud. Suuski jalast võttes ja riideid vahetama minnes oli lausa naljakas, kui jalad ja käed väga koostööaldid polnud ja kõndimine maru raskelt välja tuli :D Aga see oli õnneks kiiresti mööduv nähtus :)
Nüüd siis tuleb järgmine aasta targem olla ja lollused enne maratoni tegemata jätta, haigust oleks ka tore eirata, sest kui mõelda umbes kuu tagasi, siis näitasid kõik näitajad, et mu vastupidavus ja sõidukiirus võrreldes eelmise aastaga olid märgatavalt paranenud. On jälle mille nimel järgmine talv trenni teha, sest tuleval aasta ma enam nelja oma ajal ees näha ei taha! :).
![]() |
| Sest see oli lihtsalt super tunne, kui finish käega otsuda oli! |
63km:
Aeg: 4.18.32
Koht: 1986
Naistest: 65
2012 2013
Matu TP 0:53:51 0:45:21.2
Ande TP 1:41:11 1:30:54.8
Kuutse TP 2:19:57 2:09:58.4
Peebu TP 2:51:37 2:40:43.0
Palu TP 3:23:25 ----
Hellenurme TP 3:53:55 3:39:53.9


Tubli oled, Kerstin. Sinu pingutus ja tulemus räägivad enda eest ainult seda, et inimvõimed on väga suured, palju suuremad kui inimene ise arvab. Omast kogemusest soovitan sul ühe korra 8h rogain ära proovida nõnda, et terve aja ainult jooksed, pausid kokku max 15min. Vat siis tuleb ka kõndimine maru raskelt välja.
VastaKustuta