Tamula järve jooks + Ilves-3

Eelmise nädala suutsin endale ikka võimalikult raskeks teha ja seda igas mõttes. Kulmineerus see sellega, et regasin end kolmapäeva õhtul väsinult pärast pikka päeva väljas maatööd tehes Tamula järve jooksule. Poleks arvanud, et puhkepäev nii väsitav võiks olla.

Neljapäev 
Jooks ümber Tamula järve
6.3km

1 Silja Suija                1974 N30 (1) Võru Silja Suija                            31:02.6
2 Karmen Alnek         1989 N21 (1) Elva OK Võru                              31:11.9 9.3
3 Sirli Hanni               1985 N21 (2)                                                      31:49.7 47.1
4 Monika Irves           1975 N30 (2) Võru Maratonsport                      32:08.6 1:06.0
5 Kertu Saarepuu        1988 N21 (3) Võru Võru SUKL                       32:45.6 1:43.0
6 Liina Palu                1980 N30 (3) Võru Suusahullud                       32:54.3 1:51.7
7 Aili Sarik                 1968 N40 (1) Haanja vald Haanja Suusaklubi 33:05.9 2:03.3
8 Kerstin Uiboupin     1992 N21 (4) Vastseliina OK Võru                  33:50.0 2:47.4
9 Terje Piirmann         1980 N30 (4) Võru VKLG/Võru SPKO           33:51.0 2:48.4
10 Annemarii Bendi   2001 N12 (1) Sõmerpalu vald Võru SK/KV     33:54.9 2:52.3
...(78)

Võistluskeskusesse jõudsin napilt 20min enne starti (seekord isegi et polnud mina selles süüdi :D ). Kiirelt numbri järgi ja veel kiirem soojendus ja oligi aeg stardijoonele minna. Kuigi tegu oli väikse võistlusega, läks ikkagi kohe algul rabelemiseks rahvamassi sees. See tõi kaasa ka liiga kiire tempo raja algul ja nii ma üsna kiirelt ka enda kättevõidetud naiste liidrikohast loobusin. Isegi sappa ei jaksanud võtta, kuidagi maru tuim ja raske oli. Raudteel rööbaste vahel pidi sammu sättima ja kogu aeg pingsalt jalge ette vaatama, lõpuks kui umbes kilomeetrine lõik läbi sai, sai edasi soos jooksmist nauditud. Sel aastal pidavat veel eriti pehme ja märg olema, minul võttis igaljuhul jalad nõrgaks. Ja siis oli eriti tore vaadata, kuidas üks pisike kerge tüdruk must mööda silkas ja pm üldse sisse ei vajunud. Vähemalt tegin lõpuga talle ikka ära. Kusjuures lõpusirgel mõned meetrid enne finishit suutsin isegi veel ühest naisest mööda saada. Väiksed võidud. Vähemalt ilm oli ilus päiksepaisteline ent tuuline.


ILVES-3, Kooraste

N21E

Reede
1. päev
Rada: 5.7km
Aeg: 56.50  +13.55
Tulemused
 
No mis ma oskan öelda. Midagi. Vaatan kaarti ja enda joonistatud teekonda ja imestan. Esimesse oleks pidanud teed mööda ringi minema. Teise minnes lootsin tee peale jõuda ja siis seda punkti võtmiseks kasuta - mida polnud, polnud teed. Arvasin end ühes punktiga lohus paika saavat, aga pärast hakkasin kahtlema ja keersin õigelt teelt vasakule sohu. Edasi tuli väsimus peale, eriti 4ndasse joostes. Sealt edasi enam ei oska midagi kommenteerida. Jalad olid kui tinapommid all üle puude ronides ja ainuke mõte, mis mind saatis oli see, et saaks vaid finishisse. Kõigele lisaks olin hämmingus, kuna ei suutnud lihtsalt uskuda, et ma nii sügavasse auku olen kahe nädalaga suutnud kukkuda. Jah, mul tõesti ei tule hetkel ette teist nii rasket võistlust, kui see oli. Natuke annab võrrelda 2011 aasta JWOCi lühiraja finaali tundega, aga siis ma pigem arvasin, et ma olen nõrk jne, aga pärast tuli välja, et sel päeval olid ka teised väsinud ning liikusin konkurentidega (ok, Tove, Emma ja Ida välja jätta) üsnagi võrdselt neil sein-tõusudel. Tol korral olin ma pingutusest surmväsinud, seekord ei jaksanud ma isegi pingutada ja oleks parema meelega kohe tahtnud end kuhugi põõsasse visata ja sinna jäädagi.
Nüüd paar päeva hiljem tuli tegelikult meelde, et SM pikal raja ja SM tavarajal olen ma midagi üsna sarnast kogenud, jubee. 

Laupäev
2. päev

Rada: 6.6km
Aeg: 54.27  +4.56
Tulemused
 

Läksin starti mõttega, et võtan rahulikult ning üritan lihtsalt orienteerumisele keskenduda. Reaalsuses aga oli raske pidurit peal hoida, mingil hetkel tuli see muidugi jälle loomulikumalt, aga sel korral ei midagi traagilist. Tehnilise poole pealt tuli esimene viga 6nda punktiga, kui lasin kaasvõistlejal, keda ma Kirtiks pidasin, end segada ja hakkasin kiirustama, mistõttu jäi kaardilugemine lohakaks ja väike 30'' ring oli garanteeritud. Tegelikult sai ka 5ndas aega kaotatud (u 15''), üsna ebakindlalt sai peale mindud. 7ndaga kaotasin aega soos, lihtsalt ei jaksanud seal joosta ja jäin kõndima. 9ndasse joostes nägin Kaiat ja jälle läksid mõtted rändama (tänks :D ). Enam lollimat viga ilmselt ei anna teha. Vaatasin küll teele jõudes, et ega ma otse ei pea minema ja paremale sood jää, aga no kiire pilk fikseeris, et sood seal pole ja nii ma mööda teed jooksin ja soole ringi peale tegin. Järgmiste punktidega ma viga ei teinud, küll aga kaotasin kuidagi rohkelt aega seal rohelises. Okei, 11ndaga kaldusin natuke paremale ära ja 10nda teevalik vist polnud ikka eriti hea. VIIMASEGA tegin viga! Seisin ja guugeldasin ja aru ei saanud, kus see punkt olema peaks, mõned sekundid andsin seal ka ikka ära. Kusjuures pikkadel etappidel kaotasin kõige rohkem - esimesel neist 1.30' ja teisel 1'. Peamiselt jooksu arvelt läks kõik see.

Pühapäev
3. päev
Rada: 6.7km
Aeg: 60.19  +6.39
Tulemused 

Esimesed 2 punkti tulid ebakindlalt, aga puhtalt. Edasi juba meenutas orienteerumist paar punkti (isegi etapiajad näitasid seda lõpuks!). Siis 5ndasse joostes olin õigel teel, aga kuna silmanurgast nägin punkti, mis tundus õigel objektil olevat, siis keerasin kohe ka selle peale - 40''. Pika etapi jooksin suure ringiga, kuna kartsin seda otse tumerohelises minevat teed. Hiljem tuli välja, et see oli korralik maantee olnud. Õnneks väga palju ei kaotanud - 50'', millest enamus tuli ilmselt jooksu pealt. Edasi 7ndasse läksin rahulikult ja punkt ootas mind täpselt seal, kus ma arvasin seda olevat, jess. Järgmisesse joostes nägin, kuidas Viivi-Anne otse ees valesse punkti jooksis, tekkis kohe hea tunne, et ka teised teevad viga. Sealt edasi muutusingi kohe ebakindlaks jälle, seda eriti kaardilugemise poole pealt, kuna mõtted hakkasid orienteerumiselt jälitajale liikuma ja pidin hulga tihedamalt kaarti vaatama ja kontrollima, ajutegevus justkui aeglustus. Pärast joogipunkti kadus Viivi kohe seljatagant ära, kuna ei suutnud kuidagi tee pealt võssa keerata. Lõpuks kui seda tegin, enam teda ei näinud. Alles siis, kui jõudsin 11-12 punkti vahele, nägin Viivit koos eesstartinud Merikesega ja mõtlemata asusin neile vapralt konksu, natuke küll tundus asi kahtlane, aga ei lasknud sellest end väga häirida. Nendega koos punkti jõudes (läbi vaarikavõsa pressides) said kahtlused kinnitust ja pidingi suuna tagasi 11nda poole võtma. Kahju, 3-4' viga oli kirjas. Järgmise pika etapiga kaotasin 1.30' enda sinka-vonka jooksmise-kõndimisega. Üle puude ronides ei olnud lihtsalt üldse jaksu. Õnneks oli ka jooks kohe läbi. See suur-suur viga punkti piirkonnas jäi ikka kõvasti kripeldama.

Kokkuvõttes on tore tõdeda, et kui esimesed kaks võistluspäeva tulid raskelt, millest teine oli lausa piinavalt raske, siis kolmas ja neljas hakkasid juba lootust andma. Ilmselt mängis seal suurt rolli ka see, et järgenavatel päevadel ei pidanud enam nii palju üle puude ronima, sest nüüd tagant-järgi tundub, et see just see kõige hullem osa oligi..

Kusjuures ma pean ikka mainima seda ka, et kui esimesel päeval domineerisid etapiaegades mul tagumise otsa ajad, siis teisel päeval olid ülekaalus 4ndad (1 esimene ja 1 teine isegi sekka) ning viimasel päeval minu üllatuseks võis juba päris palju esimesi-teisi etapiaegu kohata. Natukeni (tõsi - minimaalselt) midagi positiivset sellest raskest ebaõnnestunud nädalavahetusest.