 |
Turistid vol 1
. |
Seekord on suvi kuidagi eriti kiirelt möödunud ning siia pole pikalt asja olnud. Iseenesest oleks kirjutada paljust, a mis seda vana halba ikka meenutada. Loodan vaid, et nüüd on kõige sügavamast august välja saadud ning suudan viimaste järgi jäänud võistlustega hooajale natukenegi positiivset maiku anda. Viimasel pooleteisel kuul olen lihtsalt rõõmus olnud, kui olen jõudnud finishisse tundega, et "näe, täna jaksasin lõpuni pingutada, ei kustunudki täitsa ära, las see üks viga olla". Jahh, just, üks viga. Neid võistlusi on juba päris palju kogunenud, kus olen enda jooksu ühe veaga ära rikkunud. Nüüd juba hakkab see vaikselt kurvaks muutma, sest tean, et tegelikult olen ju võimeline ka kõrgemate kohtade eest võitlemiseks, lihtsalt vaim pole selleks valmis. Mis seisus ma laupäeval eestikate tavarajal olen, ei oska öelda. Käesoleval nädalal on tunne igaljuhul natuke veider olnud.. Mida iganes see ka nüüd ei tähendaks.
Tegelikult võtsin ma enda blogi hoopis teisel eesmärgil lahti. Ülemöödunud nädalavahetusel avanes mul võimalus taas sammud Venemaa poole seada, täpsemalt siis Pihkva oblastisse. Kõik mida ma teadsin oli see, et ees ootab kolm võistluspäeva - öine teade ja 2 individuaalset. Radade pikkustest polnud aimugi, konkurentsidest veel vähem. Ootused kõigest olid madalad ning seda suurem oli kohale jõudes üllatus. Võistluskeskusesse jõudes ootas meid ees päris korralik rahvamass, palju telke, suur ekraan, lisaks telekas, valgustus metsa all, ilus järv ja männimets. Meenutas nagu mini-jukolat. Hiljem saime teada, et teateks antakse kõigile veel gepsud kaasa. Okei, gepsu süsteem oli veids naljakas ja arusaamatu kohati, aga idee oli hea. Kui uurisime, et mis kell teade hakkab, saime vastuseks, et siis, kui väljas pimedaks läheb. Eeee. pimedaks? Asi läks natuke kahtlaseks. Enne kella 11st otsustasime Lauraga, et vahetame riided ära ja lähme jookseme, kusjuures ülejäänud rahvas küll seda nägu polnud, et kohe-kohe võiks võistlus alata, soojendusel me igal juhul kedagi teist jooksmas ei näinud. Sellegi poolest oli meil ajastus täpne, saime oma 9min joosta kui kuulsime, et mingi kogunemine ja rivistus käib. Jah, võistkonnad pandi rivvi, loeti üle, tehti väike avakõne ja siis saadeti esimesed vahetused joone peale ja võistlus võiski alata. Rajad olid õnneks lühikesed, nii umbes 3km pikkused sutsakad. Kui stardipauk käis, pani üks mees täiega minema, teinegi kiirendas natuke ja siis kogusin juba mina kolmandana hoogu. Esimene etapp oli pikk ja lihtne, keera aint õigel ajal teelt metsa ja võta see punkt ära. Oma punkti jõudsin ma esimesena, aga oiii, see venelaste kollane jublakas ei hakanud kuidagi tööle. Juba jõudsid teised ka punkti, kellelgi mingit probleemi pole, mina ikka jaman ja jaman, proovin kahe käega ja iga nurga alt, ei tööta nohh. Viimasel hetkel, kui juba loobumas olin, käis see piiks ikka ära. Edasi kirusin süsteemi ja jätkasin omas rütmis. Järgmised punktid üritasin esimestele järgi jõuda. Nö vaatekasse jõudes kuulsin, et olen taas kolmandaks tõusnud, aga siis tekkis telkide vahel kerge segadus ja lasin vea sisse. Päris lõpus tuli veel üks lisaks, aga sellegi poolest õnnestus mul vahetus kolmandana Kassule üle anda. Kusjuures enne kui vahetuse üle andsin, kulusid jälle nii mõnetki sekundid selle kollase jubalaka tõttu, mis jälle otsustas mitte töötada kõigi silme all, jess. Ajaks natuke alla 19min, millest minuti võib kindlasti lihtsalt maha võtta punktis passimise tõttu. Kaotus parimale naisele, Ekatarina Nikitinale 10 sek. Norm, tema käis MMil, mina mitte.
Järgmise päeva hommikul, kui kõhud olid täis söödud kutsuti taas rahvas rivistusele. Tehti avakõned, heisati lipp äsjase maailmameistri ja muude tegijatega saatel ning jagati öise võistluse auhinnadki kätte. Suutsime Kassu ja Andyga tubli kolmanda koha välja joosta. Kusjuures tegelikult pidi võistkonna vanus vähemalt 100a olema, meie noore võistkonna vanuseks said korraldajad lausa 108a ja soovitasid sellest vaiksemalt rääkida.
Laupäevane võistlus, mille kohta räägiti, et see enam nii ilusas männikus pole nagu seda oli teade, sobis mulle ideaalselt. Kaart nägi välja üsna roheline, läbitavus selle eest meie mõistes pigem väga hea, pisikeste eranditega. 5. punkt tekitas natuke segadus ja kaotasin seal aega, aga seekord mul vedas, sest teiste jaoks oli see punkt veel müstilisem. 6ndasse oleks pidanud ka tegelikult otse minema, aga tundub, et konkurendidki tegid sama teevalikuvea. Viimaste punktidega hakkasin natuke kiirust kaotama, palavus hakkas tunda andma, aga sellest piisas, et Ekatarinat võita. Tema reaktsiooni nähes, kui ta oma tulemuste lehe kätte sai, võis muidugi välja lugeda suurt üllatust, kui ta avastas, et ei võitnudki seda võistlust, hehe.
 |
| Turistid vol 2. Vaatasime väiksed teeäärsed toiduputkad ka üle. |
Laupäeva õhtul otsustas Andy meid järjekordsele võistkondlikule üritusele kirja panna. Kui teada saime, millistest ülesannetest teade koosneb, polnud keegi meist enam väga motiveeritud. Õnneks läbi me selle siiski tegime ning emotsioonid olid kõigil positiivsed! Kujutas see siis endas alustuseks kuvalda otsimist järvest, siis roomamist liivas, telliskiviga pudeli ümber viskamist, suusatamist, kannatanu tassimist, kuvaldaga naela sisse löömist ning vajadusel trahviringidest. Meie tiim pidi leppima ühe trahviringiga, kuna telliskivi osutus liiga raskeks ning pudel jäi püsti. Vähemalt roomamise suutsime edukalt läbida. Tulemuseks napp neljas koht.
Pühapäeval toimus võistlus taas männimetsas, ehk siis küta ainult ja aja sõrmega järge. Üldiselt läks kõik nagu väga hästi, vähemalt selle ajani, kui oli aeg kaardivahetuseks. Kõik oli kuidagi maru sarnane esimese ringiga, küta aint jooksu sama rada pidi, kust sa mõned minutid tagasi essasse läksid ja võta oma punkt esimest 200m kaugemalt ära. Liigne sarnasus esimese ringi algusega viis mõtted korraks eemale ja nii ma üsna pea avastasingi, et jalad on peast ette jõudnud. 10nda punktiga 7,5min viga ja seda ilusas männimetsas! Ulme! Selle aasta esimene orbiidikas! Loodetavasti ka viimane. Ja nii ma kaotasingi Ekaterinale 7 minutiga ning loovutasin üldvõidugi talle.
 |
| Teine ring |
 |
| Esimene ring |
Vinge värk, järgmine aasta võimalusel jälle! :)
Laupäevase õhtu pilte ka ikka.
Järgmise päeva hommikul, kui kõhud olid täis söödud kutsuti taas rahvas rivistusele. Tehti avakõned, heisati lipp äsjase maailmameistri ja muude tegijatega saatel ning jagati öise võistluse auhinnadki kätte. Suutsime Kassu ja Andyga tubli kolmanda koha välja joosta. Kusjuures tegelikult pidi võistkonna vanus vähemalt 100a olema, meie noore võistkonna vanuseks said korraldajad lausa 108a ja soovitasid sellest vaiksemalt rääkida.
Laupäevane võistlus, mille kohta räägiti, et see enam nii ilusas männikus pole nagu seda oli teade, sobis mulle ideaalselt. Kaart nägi välja üsna roheline, läbitavus selle eest meie mõistes pigem väga hea, pisikeste eranditega. 5. punkt tekitas natuke segadus ja kaotasin seal aega, aga seekord mul vedas, sest teiste jaoks oli see punkt veel müstilisem. 6ndasse oleks pidanud ka tegelikult otse minema, aga tundub, et konkurendidki tegid sama teevalikuvea. Viimaste punktidega hakkasin natuke kiirust kaotama, palavus hakkas tunda andma, aga sellest piisas, et Ekatarinat võita. Tema reaktsiooni nähes, kui ta oma tulemuste lehe kätte sai, võis muidugi välja lugeda suurt üllatust, kui ta avastas, et ei võitnudki seda võistlust, hehe.
Pühapäeval toimus võistlus taas männimetsas, ehk siis küta ainult ja aja sõrmega järge. Üldiselt läks kõik nagu väga hästi, vähemalt selle ajani, kui oli aeg kaardivahetuseks. Kõik oli kuidagi maru sarnane esimese ringiga, küta aint jooksu sama rada pidi, kust sa mõned minutid tagasi essasse läksid ja võta oma punkt esimest 200m kaugemalt ära. Liigne sarnasus esimese ringi algusega viis mõtted korraks eemale ja nii ma üsna pea avastasingi, et jalad on peast ette jõudnud. 10nda punktiga 7,5min viga ja seda ilusas männimetsas! Ulme! Selle aasta esimene orbiidikas! Loodetavasti ka viimane. Ja nii ma kaotasingi Ekaterinale 7 minutiga ning loovutasin üldvõidugi talle. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar