Kui ma esimesele punktile lähenema hakkasin ja võsas avastasin, et oleks ka lihtsam variant punktile peale minekuks olnud, oli juba natuke hilja. Kõrges heinas ja risus liikudes polnud ees ühtegi jälge, muutusin ebakindlaks ja järsku hakkasin endale imelikke asju ette kujutama. Nii ma keerasingi õigelt suunalt paremale ja hakkasin täiesti valest lohust esimest punkti otsima. Paanika! Midagi ei saanud aru, seisin ja püüdsin maha rahuneda ning enda liikumist ajas tagasi mõelda. Raskelt see läks, aga lõpuks ma selle ära lahendasin.Teise punkti minnes ei saanud ma reaalselt kaardil kujutatust aru ja ebakindlus ainult suurenes.
Kolmandasse joostes kaalusin juba lõpuni teed mööda jooksmise varianti, et üks punktki vahelduseks ilusti kätte saada. Siiski otsustasin viimasel hetkel orienteerumise kasuks. Sel hetkel tundus see minu jaoks juba riskimisega :D.
4ndasse liikudes jäin lausa seisma ja kaarti lugema. Jooksin õigesse kohta välja, nägin punkti objektigi, aga siis hakkas jälle pihta. Seisin ja mõtlesin ja välja ma ikkagi mõtlesin, et jahh, olen tõesti õiges kohas. Sekundid aga möödusid kiirelt.
5. Oeeee. Ma teadsin, et ma jooksen paremalt poolt sood, ma teadsin, et ma pean risti läbi jooksma kohast, kust ma tavarajal omal järje kaotasin, ma teadsin, et ma võin seal paralleelsituatsiooni sattuda, ja just siis ma keerasingi otsa ümber ja asusingi seda tegema. Oeeee. Ainult et tagant järele mõeldes tunduvad mu mõtted nii ebareaalsetena - lugesin ka üldse kaarti? vaatasin ka üldse kompassi? Piinlik.
6. oli õnneks tee-etapp, iseenesest kartsin sedagi.
7ndaga tuli ka ikkagi väike haak sisse.
8ndasse hakkasin juba mööda teed minema, aga kuna piirkond oli eilsest natuke tuttav ning ringiga joostes poleks punktile lähenemine kergem olnud, siis ikka üritasin otse. Huhh, õnnestus.
9ndasse joostes hoidsin hinge kinni, et nüüd enam midagi korraldama ei hakkaks. Õnneks oli punkt seal, kust ma seda ootasin. Aeglane etapp, aga püsisin kaardis, huhh.
10. - läks võrdlemisi hästi.
Vaatekasse joostes võttis sein ikka jalad päris nõrgaks, emotsioonid möllasid peas ja kui lõpuks teeni jõudsin, tekkis järjekordselt tunne, nagu oleks midagi maru valesti. Õnneks siiski oli kõik väga hästi. Kuuldes, et ma hoian kõigest hoolimata ikka veel liidri positsiooni, ei suutnud ma seda ausalt uskuda. Ulme. Natuke motiveerivaid sõnu ja viimane kaar võis alata.
12 - Lihtsalt ei osanud kusagilt pihta hakata. Lõpuks keerasin veids liiga vara Kenny järel metsa, sealt natuke tõusu, siis uuesti lagedale ning siis hakkas mu tegevus juba natuke rohkem orienteerumist meenutama. Punkt oli täpselt seal, kus ma seda ootasin.
13 - Olen kaardis, olen kaardis - krt, enam ei ole. Või oota, huhh, olen ikka. Siiski kaldusin natuke liiga vasakule ära, punkt oli ka kuidagi nii heina sees, et tekitas jälle natuke ebakindlust, aga olemas ta seal oli.
14 - Lõpuks ometi päästev viimane punkt! Et ma tavarajal tegin seal piirkonnas oma 7min rännaku, siis oli piirkond tuttav ja anna ainult kütet viimasesse juba käidud teed mööda.
Ja lõpuks see päästev finish tuligi!
Tundus justkui lõputu rajana, kus iga punkt oli paras katsumus. Ebakindlus oli maksimumi ja orienteerumise oskus miinimumi peale keeratud. Täpselt nii mulle igaljuhul metsas tundus. Isa kommentaar sobib ka muidugi siia ilusti: "See oli tervisele ohtlik, mis sa seal korraldasid!" Eks ta täpselt nii võiski laivis kaasaelajatele olla..
Egas muud midagi, kui suured tänud SUPER TIIMIKATELE Laurale ja Elerile, kes tegid võimsad jooksud oma vahetustes ja mulle niivõrd pika edumaa konkurentide ees andsid!
Tulemused
GPS (1.22h hakkab minu etteaste)
 |
| See hetk, mil sa tahaksid rõõmustada koos tiimikaaslastega kulla üle, aga reaalsuses hoiad kõigest väest pisaraid tagasi. |
Nüüd aga natukeseks eemale! Näeme septembris!
Pildid: Andy
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar