Türgi

Sellest on möödunud juba kuu aega, kui jooksin oma elu esimese MK etapi Türgis. Sellele eelnes nädalane laager Manavgatis ja Antalyas, kus sai palju aega kaardiga metsas veedetud. Eesmärgiks oligi pigem kaarditrenn ning MK jäi sellel korral natuke tagaplaanile. Olin arvestanud faktiga, et MK-le ma just eriti värkena ei lähe, kuid kahjuks ei olnud väsimus ainuke probleem sel tähtsalt nädalavahetusel.

Modelil jalutamas

Bassu ääres

Algas kõik sellega, et nädala alguses tundsin end natuke haigena ning nõrgana, mistõttu võtsin päevaks hoo maha ja tegelesin ravimisega. Kaks päeva hiljem oli aeg joosta Antalya o-päevade esimene etapp. Enesetunne polnud just kõige värskem, lisaks hakkasid sellest võistlusest alates sääre eesmised lihased iga päeva aina jubedamalt valutama/krampi kiskuma, nii et võistluse ajal kompisin valuläve. Luuümbrised ajee!
Aga oh ei, ega sellega siis mu probleemid ei piirdunud. Nimelt suutsin Antalya o-päeval teisest punktist välja joostes maanduda jalaga kuidagi eriti halvasti kahe kivi vahele, niiet tugi kadus alt ära ning ma polnud võimeline kiirelt reageerima, et jalga väänamisest päästa. Kuulsin küll mingit imelikku häält, aga natuke aega seistes tundus, et kannatab joosta küll ning otsustasin kõige kiuste jätkata, kuigi jalg oli tavapärasest hellem. Finishisse jõudes ei saanud ka täpselt aru, et mis seisus see on, aga igaks juhuks läksin ja küsisin külma jalale. Hiljem aga tundus, et pole hullu midagi ja jooksin isegi lühikese lõdvestuse peale. Tagantjärgi on hea öelda, et oleksin pidanud rajalt kohe ära tulema, sest olgem aus, enesetunne polnud just kõige värskem ning enne hooaja algust ja esimest MK-d jalaga riskida.. milleks?
Pärast võistlust hotelli minnes käisime veel MK lühiraja modelil jalutamas, kus vaikselt hakkas jalg mõistma andma, et kõik ikka pole päris korras. Hotelli jõudes sisustasin aega basseini ääres istudes või külmakotti jalal hoides. Tulemuseks väga kehvasti magatud öö, kuna igas asendis oli jalal jube valus ning lühiraja kvalifikatsiooni hommikul ärgates ei saanud isegi jalale toetuda.

MK lühiraja kvalifikatsioon

Mida rohkem ma liikusin, seda paremaks olukord läks, seega päris maha end veel ei kandnud ja lasin Saril mõlemad jalad korralikult ära teipida. Varasemast teadsin, et olen võimeline ka sellises olukorras korralikuks soorituseks, puhtalt adrenaliini ja valuvaigisti koostoimel. Karantiini jõudes proovisin natuke joosta, kuid ebatasasel pinnal oli see jubedalt valus, eriti veel kui mingile kivile juhtusin maanduma ja neid oli seal palju. Ütleme nii, et emotsioonid enne starti möllasid ikka kõvasti ning mul polnud õrna aimu ka, kuidas see võistlus lõppeda võib. Enne start saigi sisse võetud valuvaigisti ning jäin lootma, et koostöös adrenaliiniga olen võimeline keskendumaks oma sooritusele. Alguses isegi täitsa toimis, meenutas jooksmist küll, aga kui jõudis kätte aeg suurest mäest alla tulemiseks ning nõlval vaatasid vastu väikesed lahtised kivid, siis selle asemel, et keskenduda kuhu ma minema pean, hakkasin ma hoopis hoolega jälgima kuhu ja kuidas ma enda jalga maha saaks panna. Oee, muidugi olin ma mõne hetke pärast totaalselt eksinud ning peas valitses täielik tühjus. Joosta korralikult ei saanud, keskendumine oli null, peas keerlesid vaid küsimused, millele ma vastuseid ei teadnud. Tulemus oli vastav.
Tulemused

Finishialas oodates tundus jalg täitsa okei isegi, kannatas peaaegu ilma valuta kõndida, kuid igaks juhuks läksin küsisin taas külmakoti jalale, sest pahkluu ümbert hakkas paistetus üles kerkima. Õhtul loobusin avamisest ning passisin jälle jalaga basseinis või pikutasin voodis külmakott jalal. Ütleme nii, et ise olin 99% kindel, et finaalis minust jooksjat pole.

MK lühiraja B-finaal

Aga ohh üllatust kui finaali päeval ärgates jalg täitsa inimese moodi tundus - paistes, aga kõndida sai ilma valuta! Seega otsustasin siiski karantiini minna ja seal edasi vaadata. Juba sinna minnes teadsin, et ma jooksen nagunii ja nii ma ka tegin. Raja algus läks veel üllatavalt hästi, etapiajad olid täiesti võrreldavad, aga esimesest tõusust üles joostes hakkas varasemalt mainitud säärelihaste jama pihta ning sel võistlusel asendus väänatud jalale mõtlemine hoopis valuläve kompimisega - jube, eriti see tunne, kui finishisse jõudes seisma jääd ja nii valus on, et ei oska kuidagi olla - istud, masseerid ja ikka on jubejubejube valus. Sellegi poolest sain sellest stardist kaasa mõnusalt positiivse laengu, sest see tunne, kui sa jooksed läbi võistluskeskuse ja kõik südamest kaasa elavad, eriti just tipp-orienteerujad ise. Jahh, ma isegi suutsin jälgida suures elevuses, kes mulle kaasa elasid. Teisena B-finaalis startinu eelised - ha ha. Vähemalt liikusid jalad kohe kiiremini ja sain vahelduseks jälle ühe ilusa etapiaja.
Tulemused

Sprinditeade oli järgmine suur ebaõnnestumine. Jalad olid väsinud, sääre eesmised lihased juba soojendust tehes kiskusid igat pidi ning rada liiga kiire ja pikk. Ütleme nii, et paar nädalat varem oleks kaotus vähemalt poole väiksem olnud, masendav. Tulemused

Mina-Kenny-Kristo-Elo

Sprinditeade 1. osa

Sprinditeade 2. osa

Pilt: Valerii Glushchenko

Pärast Türgit võtsin rahulikult. Esmalt seetõttu, et haigusilmingud tulid jälle tagasi ning teiseks kuna olin lihtsalt nii läbi omadega. Esimestel trennidel olin veel hädas sääre eesmiste lihastega, aga siis see valu taandus. Samas nüüd viimasel nädalal, kui jälle rohkem aega metsas olen veetnud, hakkas endast jälle kiirematel trennidel/võisltustel märku andma.
Väänatud jalg on ka enam-vähem. See tähendab, et joosta saan, aga teatud venitusharjutusi tehes on valus ja survet ei kannata ning metsas joostes tuletab end ka tihtipeale meelde, eriti kui halvasti kivile/juurikale astun. Midagi on seal pahkluu ümber ikka valesti, aga mul pole õrna aimu, mis see olla võib ja kuidas sellest probleemist lahti saada. Külmakott on jälle igapäevane sõber! Peab vaid lootma, et 10ndaks aprilliks olen hädadest prii ja saan keskenduda 100% oma sooritusele, sest esimesed Euroopa meistrivõistlused on kohe-kohe kohal!

Paar huvitavamat maastikku ka Türgist:

Sprinditreening Manavgatis

Manavgati lähistel lühiraja treening. Super maastik!

Sprinditreening Sides