Jätkame sealt kust jäi pooleli. Ehk siis vahepeal on olnud lihtsalt kiirekiirekiire. Ja kui pole kiire, siis on tunne, nagu tahaks lihtsalt aju välja lülitada ja mitte millelegi mõelda. Nüüd rongis SELLidelt Soome koju reisides võib natuke kirjutamist endale lubada.
Euroopa meistrivõistlused, Portugal, Pamela.
 |
| Aili nõeltega torkimas. Hetke skooriks oli 3 nõela Pilt: Elo |
Ütleme nii, et emotsioonid varieerusid ikka täiega ja igas suunas! Lihtsalt kõike sai kogetud ja siin ei mõtle ma ainult korraldusega seoses tekkinud probleeme, sest need muutusid nagunii halenaljakaks lõpuks. Mis aga polnud üldsegi naljaks oli see, mis sai mu jalast ööl vastu lühiraja finaali.
Kui Portugali jõudes olid jalad kuidagi tuimad, siis pärast Aili käte alt läbi käimist ja nõeltega säärte torkimist hakkasin alates tavarajast tundma, et jalad liiguvad päris hästi ja olen võimeline korralikus tempos jooksma küll. Ka järgneval kahel puhkepäeva o-treeningutel tundsin, et enesetunne on hea ja see süstis kõvasti usku endasse. Kuid kuid, ega siis kõik ei saa ju nii libedalt minna! Lühiraja finaalile eelneval õhtul hakkasin tundma, et miskit on vasaku jala kannaga valesti, kuidagi valus oli ja järjest valulikumaks iga natukese aja tagant läks. Öösel ärkasin valu tõttu üles, ei saanud jalga kuidagi hoida, et valus poleks. Käisin veel alt korruselt mingit valu leevendavat kreemi otsimas, aga ka see ei aidanud ja öö möödus poolunes hommikut oodates. Hommikul voodist tõustes ei saanud kannale toetudagi, rääkimata selle puudutamisest, seega käis liikumine ainult päkale toetudes. Lühirajale minek oli tõsise küsimärgi all, aga kuna Türgist oli kogemus olemas, et võimatust olukorrast on võimalik adrenaliini abil välja tulla ja Aili ka toetas täiega, siis otsustasin ikkagi proovida. Lisaabiks veel 4 ibukat umbes kolme tunni jooksul enne starti + karantiini sõites seoti jääkott ka kanna ümber. Soojenduse ajal püüdsin kannale toetumist vältida, kuna endiselt oli valus, eriti just allamäge joostes, mis oli tõeline piin, aga kui käis stardipiiks, ununes valu. See-eest tundsin, et jalad on kuidagi pehmed ning ei suutnud neid lihtsalt kiiremini liikuma panna, lisaks hakkasid poole raja peal ka jalatallad tuld lööma, mis hakkas ka tähelepanu kõrvale juhtima. Ilmselgelt ibuka üledoos :D Nii saigi üks suurem kahe minutline viga raja teises pooles sisse lastud ja tagant startinu püüdiski mu kinni. Lisaks veel raja algul, kui rada läks risti esimesest punktist mööda, siis võtsin ma automaatselt suuna esimesele punktile ja kaotasin ka päris palju olulised sekundeid sinna. Finishis olin rahul, et jooks sai joostud ja see tunne, kui Aili tuli kahe jääkotiga mulle vastu, oli lausa super! Tõesti oli selline tunne, et jalad lihtsalt põlevad!
 |
| Tavaraja kvalifikatsiooni viimane punkt. Pilt: Elo |
 |
| Tavaraja A-finaal. Foto: Joao Alves |
Teate hommikuks oli tekkinud väsimus ning pingutamine tundus juba jube raske. Lisaks valutas veel ka kand võistluse ajal, mis ei teinud olekut üldsegi kergemaks. Raske, väga raske jooksuvõistlus!
Lühiraha kvalifikatsioon: 24. koht (32), tulemused
Tavaraja kvalifikatsioon: 13. koht (23) ja pääs A-finaali, tulemused
Lühiraja A-finaal: 75. koht (94), tulemused (kõik said A-finaali)
Tavaraja A-finaal: 42. koht (50), tulemused (iga jooksu 17. kiiremat said A-finaali)
 |
| Eesti tiim Pilt: Elo |
Enne Tiomilale minekut võtsin osa ka Mehiläinen sprindist, mis on üks Huippuliiga etappidest. Hommikune kvalifikatsioon oli võitlus külmaga, kuna hommikul sadas lund ja temperatuurid olid madalad. Päris ideaalne sooritus polnud, aga 20. koht tagas koha õhtuses A-finaalis. Õhtul aga orienteerumine ei tulnud üldse välja, pluss lisaks puudus ka loogika selle jooksu ajal ning nii ma jooksingi läbi keeluala. Tasuks DQ. Tulemused
Tiomila läks lihtsalt lõunasöögiks söödud salati kaela, kui raja teises pooles kõhuvalu jooksmist ja pingutamist segama hakkas. Sellegi poolest õnnestus mul võistkonda 25 kohta tõsta ja enda vahetuse tulemuseks jäi 54. koht. Kokkuvõttes 94. Tulemused
 |
| Super mõnusad õhtused jooksuotsad lagedatel kivitasandikel :) |
kujunes minu jaoks suurem pähkel, kui ma ette oskasin kujutada. Siiski siiski jäädi minuga väga rahule ning lõpuks valiti isegi parimaks õppijaks, hehe. Tegu oli minu jaoks väga raske nädalaga, kuna veetsime iga päev väljas külma ja tuult trotsides ligi 9h. Koju jõudes läksin kas kohe jooksma, sauna või sõime ja hakkasime kaarte joonistama või raportit kirjutama. Mõnel õhtul sai ka hilja öösel lühikesel jooksuotsal käidud. Kuigi igal õhtul lubasin endale, et järgmine päev lähen kindlasti 11 paiku magama, siis reaalsuses kujunes sellest ikkagi 12+, sest lihtsalt ei jõudnud asjadega varem ühele poole. Lisaks oli iga päev selline tunne, nagu kohe-kohe jääksin haigeks, sest nohu kimbutas ja pea valutas pidevalt. Sellegi poolest oli see väga vinge kogemus koos super toredate ja toetavate õppejõudude ja õpilastega. Nagu reaalselt, siin olnud aja jooksul olen ma pidanud korduvalt endale tõdema, kui vale võib esmamulje olla!
Lisaks peab ära mainima, et sel nädalal tegin ma kindlasti oma saunas käimise rekordi - 7-st päevast 5 lõpetasin ma saunas! Mõnus!
Edasi oli aeg suund võtta Eesti poole - SELL Games ja Tartu ootas.
Sellest kujunes rohkem selline tore nädalavahetus koos sõprade ja orienteerumisega. Super tore oli
kõiki jälle üle pika pika aja näha! Ja poodiumil saada on ka muidugi tore. Sprindis pidin tunnistama Evely üleolekut, kui ise raja lõpuosas ennast ette lugesin ja paralleelsituatsiooni sattusin. Muidu jooksime sekund sekundis. Lühirajal vahetasime Evelyga positsioone. Peab tõdema, et Vooremäel olevad teerajad muutsid orienteerumise päris keeruliseks, sest reljeefist oli raske aru saada, kui kaardil teedevõrk domineeris. Sprindi tulemused/splitid
Lühiraja tulemused/splitid
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar